Esmaspäevad on tegelikult päris pandavad, kui sul puhkus on ja selline nädalavahetus nagu minu viimane. Ärkad laupäeval ülesse, pea valutab, süda valutab - ootad. Lepid kokku sõbraga, et lähme pühapäeval kindlasti Reemani juurde. Ikka veel ootad. Ootad asjatult. Helistad ise ja targemaks ei saa. Mõtled lähed pittu.. kuid sinna ei sobi minna. Ei taha kedagi ebameeldivasse positsiooni panna. Mõtled, et nii on parem. Mõtled, et on teisigi kellega aega veeta, kuid juhulikult on linnas tühjus. Oled üksi. Tel. raamatus polnud kedagi. Ok! Õlled ja siis hiljem tantsima. Lähed - nuh oleks juba pa hea, kuid tuttavaid ei ole. Kui tulevadki siis nii, et tekkis tunne, nagu oleksin kellegi ära tapnud vms. Kõigil imelik olla. Ok. Tantsin siis üksi teises saalis. Hiljem lahkus keegi peolt ja seltskond hakkas vaikselt sulama. Väga vaikselt. Õhus hõljus midagi. Läksime pärast pidu kodu poole. Lõpuks sain, mida ootasin, kuid mida kartsin. See hõljus ka juba kaua. A nüüd ei hõlju. Kukkus potsti maha nagu kivi!
Lõpetuseks ei tulnud Aigar pühapäeval Reemani juurde kah - ta tervis ei kannatanud Läti naisi!
Aga ma sain sellest targemaks. Ma tean nüüd, mis tunne on olla vaakum. Olla kuskil, kuid kedagi ei huvita, kus täpselt, mis pärast ja tegelikult on meil vaakumist ju jumala pohhuj.
P.S. Kuid on väga väheseid, keda huvitavad imelikud asjad. Aitäh K.S.!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment